Hello darkness my old friend

The title sounds kind of cheesy giving my age and high level of wisdom (do notice the sarcasm). A plain machine (medical student) isn't supposed to have time for existentialism and the fun of experiencing anguish and (outgrown) spleen at different levels.

Things and people have happened since I last visited this place. It has been a difficult journey and I am exhausted. I have experienced unbearable sadness in others' hearts.

I have no time for anyone: friends, family, myself.. They are all just names. I regret this very much and hope when this mental period ends some people will make me feel as naive as I was when I first wrote stuff here.
People have turned into objects.

The gravity is just playing with my nerves.

I am counting the days left in this trap.

Elage mulle kaasa

Üritan kirjutada blogi, mille pärast ma tulevikus piinlikkust tundma ei peaks. Ehk läheb õnneks: http://heamaailm.wordpress.com/

Elage minuga kaasa.

M sphincter moralis

Oeh.
Nüüd, kus ma olen vanaks ja igavaks jäänud, ei teagi, mida ja kuidas öelda.

Päris hea on olla, sest ülikool on põnev ja elu. Tahaks öelda "ka", aga eks ta tuleb ise.

Päris hea on olla, sest retseptorid elu kutsele on olemas. Ärge muteeruge. Või ostke vähemalt pilet Aafrikasse valmis.

Natukene halb on olla, et maailmapilt diferentseerub ja traagilisus väheneb.

Päris julge on olla, eeskujud selleks eluperioodiks on olemas. Kontakti saavutamine, naeratuste ja emotsioonide püüdmine, veider kiilumistunne. Püüdlemine nendesarnasteks.

Natukene halb on olla, et keegi on mu mulli purustanud. Pean koostama integratsiooniplaani aastateks 2010-2015.

Päris hea on olla, magasin täna öösel sama vähe, kui vanasti. Silmi kinni pannes näen energiat.

Häirivalt kummaline on olla, et kummalisi inimesi nii palju otsima peab. Neid ei mõelda ometigi ju välja?

Tragikoomiline, kuidas üleüldine kriitikavõime on alla igasuguse taseme. Satun iga jumalama filmist ja raamatust vaimustusse.

Liiga hea on olla, et see kõik ei peagi lihtne olema.

Moraalisulgurlihas on mõnikord tahtele allumatu ja tekitab elu.
Elage mulle kaasa.

Suurte autodega veetakse surma

Tegelikult läheb kõik hästi. Järgmine esmaspäev olen ilgelt ühiskondlik ning kolme nädala pärast tapvalt bioloogiline. Sealt edasi olen kas külmalt eufooriline või igavalt suitsiidne. Või mõlemat segatuna skisofreeniaga vahekorras 3:5.
Ärge küsige, ma ei taha teile valetada. Kaunid ideaalid, karm tegelikkus :( Nuuks.
Morfiini.

2012, me nii igatseme ja kardame sind.

PS. Ma olen sügav mõtleja. Facebook ütles, et olen.

Nojah. Tead, ma lugesin kõik oma eelmise aasta mõtted üle. Nad ajavad mind naerma oma naiivse, kohati isegi primitiivse ellusuhtumisega. Ära hellitatud positiivsusega, napaka kõikvõimsustundega. Nojah. Ei teagi, milles asi on. Ma olen võõrdunud oma vanast minast, ta tundub - jällegi - nii naiivne olevat. Kogenematu. Pidevas elujoobes. Huvitav, kas ma kunagi hakkan samamoodi jälle mõtlema. Milline traagika.
Võib-olla olengi ma inimeste suhtes nii kriitiline, kes mulle mind ennast sel perioodil meenutavad? Sest ma tahan olla kõike muud kui tema. Kui mina siis. Kui mina praegu. Naljakas, kuidas üks päev võib aastapikkuse illusiooni kildudeks lüüa.
Äärmiselt MÕTLEMAPANEV. Ja ma ei tahagi siia midagi kirjutada.

Vaikinuksin, jäänuksin filosoofiks

Tahaksin lebada värskes Setumaa mudas, andmata vastust ei millegi ega kellegi ees. Rohekashall nätske muru ei vaatagi mulle süüdlaslikult otsa, nagu tahaks ta midagi muud. Nagu ootaks ta kedagi muud enda peale lebama, kedagi natukene paremat, vaimukamat, osavamat. Selles mõttes on Setumaa muru ideaalne maandumispaik.
Oleks elus ka niimoodi. Keegi ei tahaks ega ootakski minust midagi teistsugust, kui ma pakkuda ei taha. Asi on selles, et ma suudan ilgelt palju. Eks igal asjal ole oma piir. Headel inimeste piir on alati suurem ja sellest tulenevalt on piiri ületamise tagajärg sügavam. Valusam.

Homme hommikul kl 7.00 ärkan üles ja lähen basseini. Ujun seal räigelt kaua. Täpselt nii kaua, kui mulle meeldib. Kloor mu punastes silmades teeb värvi üldsusele mõistetavamaks.
Siis lähen Emajõe äärde ja räägin partidega juttu. Nemad ei oota minust ka midagi. Neile jutustan oma radikaalsetest õhulossidest. Nad aplodeerivad mulle. Tegemist pole siiski tavapärase harimatu pööbliga.

Ma igatsen oma punaseid juukseid. Salaja ja täiega.

Tahan olla MÕJUTAMATU. Tahan olla SOO, mitte mingi kuradi tsentralistlik keskklassi toetav kuri korrupeerunud kapitalistlik partei.
Siinkohal mõnitan L doktriini täiega.
häbi tundmata
sõnavabaduse väljakut rüvetamata
säilitusaineid söömata
surmaga flirtimata
Harry Potter olemata
(jälestades endasuguseid ilukirjanduslikke pugejaid)
Sina oled mina või mis.

Vaheaja meeleolu ei ole ikka veel (sest mu spliinisel elul pole vaheaega, irff). Mis ma ikka virisen. Elu on ilus ja ilu on elus. Ja inimeste headus on elus. Ja elu on headus? Ja ma olen vist veel naiivsem või lollakam kui George Bush, kes demokraatia universaalsusesse ära uppus. Ainuke vahe seisneb selles, et mina ei võta tervet maailma kaasa. Mulle piisab mõnest üksikust teisejärgulisest maailmast.
Milline paroodia.

Vastikud ajavahemikud.

Peaks midagi kasulikku täna õhtul veel tegema. Huvitav. Mul on valida Dostojevski (2), Palahniuki ja Wilberi vahel. Valikuid on kolm. Jumal on üks.
Lähtuvalt Dostojevskist on selleks kristlik Jumal.
Lähtuvalt Palahniukist on selleks alaealiste ajuloputus.
Lähtuvalt Wilberist olen selleks mina ise.

O Fortuna.

Ajad muutuvad ja meie koos nendega

Tere, sõbrad. Olen tagasi. Ja ei ole ka. Vabandust, ma ei viitsi seletusi jagama hakata, ma olen selleks liiga isekas ja kaugeltki liiga heas tujus. Ma ei teagi, miks ma siin jälle olen.
Teate, asjad hakkavad varsti väga kiiresti veerema. Võib-olla sellepärast ma siin olengi, et midagi jäädvustada. Autokool hakkab läbi saama, EVS peale tulema, eksamikonsultatsioonid ja ärapanemisjanu hakkavad mu väärtuslikku aju rüüstama. Ma hakkan just kui arenema. Naerge jah.
Hakkan siia vaikselt midagi aeg-ajalt kirjutama, et minu elu tähtsaimaks kirjandiks mu kirjalik eneseväljenduoskus eesti loomuliku iibega ei võrduks. Brr. Sestap ei tasu midagi huvitavat loota. Et olla populaarne, peab olema keskpärane.
Vabandust.

Frost/Nixon on üle pika aja parim film, mida näinud olen. Soovitan kõigil vaatama minna. Ja mind kaasa kutsuda.

Kevadejoovastus hakkab vaikselt peale tulema. Hea.

A post to say goodbye

I think it's time to stop this chapter and move on. Writing in English is by far much more fun and enjoyable than in Estonian, but I need change.
I'm sure I will return one day.

Love, peace, empathy.

PS. Who reads my trash anyway?