Suurte autodega veetakse surma

Tegelikult läheb kõik hästi. Järgmine esmaspäev olen ilgelt ühiskondlik ning kolme nädala pärast tapvalt bioloogiline. Sealt edasi olen kas külmalt eufooriline või igavalt suitsiidne. Või mõlemat segatuna skisofreeniaga vahekorras 3:5.
Ärge küsige, ma ei taha teile valetada. Kaunid ideaalid, karm tegelikkus :( Nuuks.
Morfiini.

2012, me nii igatseme ja kardame sind.

PS. Ma olen sügav mõtleja. Facebook ütles, et olen.

Nojah. Tead, ma lugesin kõik oma eelmise aasta mõtted üle. Nad ajavad mind naerma oma naiivse, kohati isegi primitiivse ellusuhtumisega. Ära hellitatud positiivsusega, napaka kõikvõimsustundega. Nojah. Ei teagi, milles asi on. Ma olen võõrdunud oma vanast minast, ta tundub - jällegi - nii naiivne olevat. Kogenematu. Pidevas elujoobes. Huvitav, kas ma kunagi hakkan samamoodi jälle mõtlema. Milline traagika.
Võib-olla olengi ma inimeste suhtes nii kriitiline, kes mulle mind ennast sel perioodil meenutavad? Sest ma tahan olla kõike muud kui tema. Kui mina siis. Kui mina praegu. Naljakas, kuidas üks päev võib aastapikkuse illusiooni kildudeks lüüa.
Äärmiselt MÕTLEMAPANEV. Ja ma ei tahagi siia midagi kirjutada.