Vaikinuksin, jäänuksin filosoofiks

Tahaksin lebada värskes Setumaa mudas, andmata vastust ei millegi ega kellegi ees. Rohekashall nätske muru ei vaatagi mulle süüdlaslikult otsa, nagu tahaks ta midagi muud. Nagu ootaks ta kedagi muud enda peale lebama, kedagi natukene paremat, vaimukamat, osavamat. Selles mõttes on Setumaa muru ideaalne maandumispaik.
Oleks elus ka niimoodi. Keegi ei tahaks ega ootakski minust midagi teistsugust, kui ma pakkuda ei taha. Asi on selles, et ma suudan ilgelt palju. Eks igal asjal ole oma piir. Headel inimeste piir on alati suurem ja sellest tulenevalt on piiri ületamise tagajärg sügavam. Valusam.

Homme hommikul kl 7.00 ärkan üles ja lähen basseini. Ujun seal räigelt kaua. Täpselt nii kaua, kui mulle meeldib. Kloor mu punastes silmades teeb värvi üldsusele mõistetavamaks.
Siis lähen Emajõe äärde ja räägin partidega juttu. Nemad ei oota minust ka midagi. Neile jutustan oma radikaalsetest õhulossidest. Nad aplodeerivad mulle. Tegemist pole siiski tavapärase harimatu pööbliga.

Ma igatsen oma punaseid juukseid. Salaja ja täiega.

Tahan olla MÕJUTAMATU. Tahan olla SOO, mitte mingi kuradi tsentralistlik keskklassi toetav kuri korrupeerunud kapitalistlik partei.
Siinkohal mõnitan L doktriini täiega.
häbi tundmata
sõnavabaduse väljakut rüvetamata
säilitusaineid söömata
surmaga flirtimata
Harry Potter olemata
(jälestades endasuguseid ilukirjanduslikke pugejaid)
Sina oled mina või mis.

Vaheaja meeleolu ei ole ikka veel (sest mu spliinisel elul pole vaheaega, irff). Mis ma ikka virisen. Elu on ilus ja ilu on elus. Ja inimeste headus on elus. Ja elu on headus? Ja ma olen vist veel naiivsem või lollakam kui George Bush, kes demokraatia universaalsusesse ära uppus. Ainuke vahe seisneb selles, et mina ei võta tervet maailma kaasa. Mulle piisab mõnest üksikust teisejärgulisest maailmast.
Milline paroodia.

Vastikud ajavahemikud.

Peaks midagi kasulikku täna õhtul veel tegema. Huvitav. Mul on valida Dostojevski (2), Palahniuki ja Wilberi vahel. Valikuid on kolm. Jumal on üks.
Lähtuvalt Dostojevskist on selleks kristlik Jumal.
Lähtuvalt Palahniukist on selleks alaealiste ajuloputus.
Lähtuvalt Wilberist olen selleks mina ise.

O Fortuna.

Ajad muutuvad ja meie koos nendega

Tere, sõbrad. Olen tagasi. Ja ei ole ka. Vabandust, ma ei viitsi seletusi jagama hakata, ma olen selleks liiga isekas ja kaugeltki liiga heas tujus. Ma ei teagi, miks ma siin jälle olen.
Teate, asjad hakkavad varsti väga kiiresti veerema. Võib-olla sellepärast ma siin olengi, et midagi jäädvustada. Autokool hakkab läbi saama, EVS peale tulema, eksamikonsultatsioonid ja ärapanemisjanu hakkavad mu väärtuslikku aju rüüstama. Ma hakkan just kui arenema. Naerge jah.
Hakkan siia vaikselt midagi aeg-ajalt kirjutama, et minu elu tähtsaimaks kirjandiks mu kirjalik eneseväljenduoskus eesti loomuliku iibega ei võrduks. Brr. Sestap ei tasu midagi huvitavat loota. Et olla populaarne, peab olema keskpärane.
Vabandust.

Frost/Nixon on üle pika aja parim film, mida näinud olen. Soovitan kõigil vaatama minna. Ja mind kaasa kutsuda.

Kevadejoovastus hakkab vaikselt peale tulema. Hea.