Sunday, March 15, 2009

Vaikinuksin, jäänuksin filosoofiks

Tahaksin lebada värskes Setumaa mudas, andmata vastust ei millegi ega kellegi ees. Rohekashall nätske muru ei vaatagi mulle süüdlaslikult otsa, nagu tahaks ta midagi muud. Nagu ootaks ta kedagi muud enda peale lebama, kedagi natukene paremat, vaimukamat, osavamat. Selles mõttes on Setumaa muru ideaalne maandumispaik.
Oleks elus ka niimoodi. Keegi ei tahaks ega ootakski minust midagi teistsugust, kui ma pakkuda ei taha. Asi on selles, et ma suudan ilgelt palju. Eks igal asjal ole oma piir. Headel inimeste piir on alati suurem ja sellest tulenevalt on piiri ületamise tagajärg sügavam. Valusam.

Homme hommikul kl 7.00 ärkan üles ja lähen basseini. Ujun seal räigelt kaua. Täpselt nii kaua, kui mulle meeldib. Kloor mu punastes silmades teeb värvi üldsusele mõistetavamaks.
Siis lähen Emajõe äärde ja räägin partidega juttu. Nemad ei oota minust ka midagi. Neile jutustan oma radikaalsetest õhulossidest. Nad aplodeerivad mulle. Tegemist pole siiski tavapärase harimatu pööbliga.

Ma igatsen oma punaseid juukseid. Salaja ja täiega.

Tahan olla MÕJUTAMATU. Tahan olla SOO, mitte mingi kuradi tsentralistlik keskklassi toetav kuri korrupeerunud kapitalistlik partei.
Siinkohal mõnitan L doktriini täiega.
häbi tundmata
sõnavabaduse väljakut rüvetamata
säilitusaineid söömata
surmaga flirtimata
Harry Potter olemata
(jälestades endasuguseid ilukirjanduslikke pugejaid)
Sina oled mina või mis.

Vaheaja meeleolu ei ole ikka veel (sest mu spliinisel elul pole vaheaega, irff). Mis ma ikka virisen. Elu on ilus ja ilu on elus. Ja inimeste headus on elus. Ja elu on headus? Ja ma olen vist veel naiivsem või lollakam kui George Bush, kes demokraatia universaalsusesse ära uppus. Ainuke vahe seisneb selles, et mina ei võta tervet maailma kaasa. Mulle piisab mõnest üksikust teisejärgulisest maailmast.
Milline paroodia.

Vastikud ajavahemikud.

Peaks midagi kasulikku täna õhtul veel tegema. Huvitav. Mul on valida Dostojevski (2), Palahniuki ja Wilberi vahel. Valikuid on kolm. Jumal on üks.
Lähtuvalt Dostojevskist on selleks kristlik Jumal.
Lähtuvalt Palahniukist on selleks alaealiste ajuloputus.
Lähtuvalt Wilberist olen selleks mina ise.

O Fortuna.

0 comments: