Harmooniline vägivald

Lõppude lõpuks on kõik siiski lõputa ning universaaltõde pole mõtet otsima hakata. Harmooniliselt vägivallatsen oma elu lõpuni, kuni lõpuks mu elu murdub, sest kang ei ole enam tasakaalu asendis ja vead mu DNA-ahelas tulevad üha enam ilmsiks. (Siinkohal tasuks mainimist, et Le Chatelier' tasakaaluprintsiibil pole antud paradoksiga mitte mingit seost.)
Oleks pidanud täna teistmoodi käituma, äkki ma lihtsalt ei oska teisi inimesi päästa. Nojah, höhh, krr. Mõmm. Lähen tõmban parem keemiat ja kui organism enam vastu ei pea, jään apokalüpsist ootama. Ehk teisisõnu - Tere, maailmalõpumõtted.